NÄDAL 4 | Info- ja võrguühiskond

 

Mugavus jälgimiskapitali arvelt 

Tänapäeva "time is money" ühiskonnas kipume me reeglina eelistama kiiremaid ja mugavaid variante, mõistmata, mis hinda me selle mugavuse eest maksma peame. Kuna miski siin meie universumis ei ole tasuta, siis "maksame" kas otseselt või kaudselt kinni ka teenused, mis näiliselt on tasuta. Kuid mis moodi ja mis hinnaga?

Pea kõik veebipõhised "tasuta" ligipääsu ja kasutamisõigusega teenused (foorumid, sotsiaalplatvormid jne) sunnivad sind enne kasutamist või enne täielikku ligipääsu nõustuma nende kasutustingimuste, reeglite ja küpsistega. Sama kehtib ka enamus tarkvaraga.

Olles üldjoones valiku ees "tingimused / terms and conditions " ja "nõustun / accept and continue", võin mürki võtta, et enamus "tavalistele" inimestele on lihasmällu sisse kodeeritud valida "nõustun" ilma tutvumata kasutamistingumstega. See tuleb ilmselt sellest, et kunagi on avatud kasutamistingimuste lehekülg, kust vaatas kuivas kirjas ja igava sisuga raamat. Sellesse raamatusse süvenedes ja lugedes tingimusi tuleb välja, mis andmeid ja milleks see teenus neid andmeid kogub. Sedasi on vähemalt Euroopa Liidus nõutud.

Kuid miks neid andmeid ikkagi kogutakse?
Nagu ikka, kõige taga on raha. Rahaks tehakse kogutud andmed peamiselt personaliseeritud reklaamidega, mis saadakse kasutaja varasemase käitumise põhjal nii antud platvormil või veebis. Kuid ka see ei pruugi olla nii mustvalge. Miks päriselt mingeid andmeid ettevõtted koguvad ei pruugi olla reaalsuses nii nagu paberil kirjas, kuna me ei ela ideaalses maailmas. Senikaua, kuni ei ole saja protsendiliselt kindlaks tehtud, et kogutud andmeid kasutatakse nii nagu kirjas on või kui just sina ei kontrolli, mis kogutud andmetega päriselt edasi juhtub ei saa ju mitte midagi välistada. Võibolla see väike IT idufirma ihkab olla järgmine BlackRock ja kontrollida maailma majandust? Kõlab küll ulmelt, kuid oma silm on ikkagi kuningas.
Küll aga pole andmete kogumisel ainult halbu külgi. Andmete kogumine aitab saada teenusepakkujatel ka paremat ülevaadet, mis suunas oma teenust arendada ja mis moodi luua paremat kasutajakogemust, et toodet suuremaks skaleerida. Mida rohkem andmeid ettevõttel on seda paremini teavad nad, mida inimesed tahavad või mille järgi päriselt nõudlus on ja läbi selle luua enda toodetele digiaedik.

Digiaedik kui "quicksand" on olukord, kus mingi digiettevõtte pakub enda teenuseid ja platvorme, millest lahkumine on võimalikult raskeks ja ebamugavaks tehtud.
Hea näide meil siit Eestist võtta on Microsoft, kelle Office teenuseid kasutab lõviosa riiklike ettevõtteid ja sihtasutusi. Seda seetõttu, et Microsoft tooteid on mugav ja lihtne kasutada ning suudavad üldjuhul suurimat konkurentsi pakkuda riigihangetel, kui otsitakse office tarkvara sarnaseid lahendusi. Samuti enamus tavainimesele üldjuhul viskub silme ette MS Word, kui talt paluda luua nt teksti dokument. See tuleneb ka ilmselt sellest, et ligikaudu 70 - 80 % lauaarvuteid jookseb just Microsofti operatsioonisüsteemi peal, millelt arvuti pakub ja ka pidevalt reklaamib Office teenuseid.
Tegelikult saab põhimõtteliselt kõikvajaliku, mida kusagil personaalarvutis või äritegevuseks vaja kasutades xx teenuseid ning nimekiri nendest rullub elutoast esikukseni välja.

Milline kasu on tulevikus kogutud andmetest?
Kuna siin elus on kindel ainult surm ja maksud, siis eks see kõik üks oletus ole aga arvan, et tulevikus on rahaliselt kõige edukamad just need inimesed, kellel on kõige täpsemad ja suurtes kogustes varasemaid andmeid, mille pealt tulevikku kõige tõenäolisemalt ennustada ning selle pealt raha teenida või üleüldiselt elukestvaid otsuseid teha. Seeläbi on arvatavasti suurettevõtetel võimalik saavutada veel suurem monopol andmete ja rahaga. Nii nagu igal asjal on ka inimesel oma hind. Kui hinnasilti inimene ei endale ei pane ja osutub probleemiks, kuna seisab monopoli ja kontrolli vastu, siis võidakse teha väga suurte summade korral lihtsalt koristustöid. "On inimene - on probleem, pole inimest - pole probleemi." - J. Stalin. Nii kurb kui see ka pole, siis selline koristus meetod pole see mingisugune haruldus nähtusena. Näiteid on kõriauguni nii kaugest minevikust nt Martin Luther King Jr. või Alexei Navalny.
Loodetavasti sellist muste tsenaariume meile tulevik väga palju rohkem ei too ning maailmas saaks valitseda aus turumajandus, kus teenuseid ostetakse seetõttu, et need on parimad oma hinna ja kasutuse suhtes mitte, et kunagi tehti otsus kasutada ja paremaid alternatiive pole piisavalt või on üleminek teistele teenustele liiga tülikas, kuigi lõppkasutaja kannatab vana teenuse kasutamisel.

Kokkuvõtteks päriselt rikas on tegelikult see kellel on kõige rohkem andmeid, et tulevikku kõige täpsemalt ennustada, sest eks me kõik teades hetkeolukorda oleks oma eludes teinud teisi otsuseid.
Kõik, mis me oleme midagi kusagil pilves kunagi teinud, paistab et see ka sinna jääb veel pikemaks ajaks, sest ei paista, et midagi nii drastiliselt lähiajal muutumas oleks.

Infoallikad ja inspiratsiooni kilde

https://gs.statcounter.com/os-market-share/desktop/worldwide
https://www.microsoft.com/en-us/microsoft-products-and-apps#bettertogether
https://medium.com/@themathlab/the-past-present-future-of-data-collection-a-deep-dive-66410691c495