E-ITSPEA blogi RometTT

 Kui minult oleks küsitud ca 10 aastat tagasi IT-turvariskidest, siis ilmselt oleksin ma ette kujutanud kedagi mingi kapuutsiga häkkerit pimedas toas, musta ekraani ees Matrixi koodi toksimas ning arvanud riskid tulevad kehvadest süsteemidest. Tänaseks mõistan, et üks suurimaid turvariske tänapäeval on tavaline inimene "mina" ise. Olgu selleks siis nõrk parool, kahtlase lingi avamine või lihtsalt oskamatus aru saada esimesest hetkest, et asi pole just kõige õigem. Just selle tõttu otsustasin võtta teemaks sotsiaalse manipuleerimise ehk social engineeringu, mis on minu arvates üks ohtlikumaid ja samas kõige alahinnatumaid turvariske üldse. Kuna mul on olnud endal mitukümmend juhust vähemalt, kus olen kas kohe või hiljem läbi lõiganud, et mind üritatakse võrgus manipuleerida, siis mulle endale on välja joonistunud just see meetod nö kõige ohtlikumaks turvanõrkuseks. Tihtipeale ei murtagi süsteemi sisse läbi tehnoloogia nõrkuste, vaid läbi inimese enda kaudu. Kui inimene lobiseb...

Tänapäeva maailmas on tehnoloogia muutunud nii tavaliseks osaks elust, et me isegi ei mõtle sellele, kui palju asju eeldab täiesti “tavaline” arvuti kasutamine inimeselt füüsiliselt või vaimselt. Üldsuse jaoks on see hiire liigutamine, klaviatuuri toksimine või telefoni libistamine ehk midagi nii iseenesestmõistetavat, et ei tulegi selle peale, kui teistsugune kogemus võib olla see süsteem inimese jaoks, kellel puudub nt nägemine, käte motoorika või kasvõi võimekus väikeseid nuppe vajutada. Kui nüüd kujutada ennast Eestis selle valdkonna otsustaja rolli, siis minu arvates ei tohiks selliseid IT-tugilahendusi võtta lihtsalt kui “järjekordset tehnikavidinat” riiulis, nagu klaviatuur või monitor. Pigem tuleks neid käsitleda samamoodi nagu nt kuuldeaparaate või ratastoole, sest paljude inimeste jaoks ei ole need mingid lihtsalt kugavused vaid reaalsuses ainus viis üldse tänapäeva digimaailmast osa saada. Tänapäeval toimub praktiliselt kogu elu internetis - töö, õppimine, suhtlus, riigiteen...

Nii nagu kasvab ja areneb väike laps, nõnda samuti ka tarkvara. Mis suunas ja milliseks see lõpuks sirgub, määrab küll suures pildis omanik, kuid ka kasutaja tagasiside. Ilmselt ideaalses maailmas oleks iga tarkvara nii kasutajasõbralik, et seda osataks kasutada suures pildis ilma igasuguse eelneva kokkupuute pealt ka "IT kauge" inimene, ent kuna me ei ela ideaalses maailmas, siis selles blogis võrdlen ühte kasutajasõbralikku ja teist nii mitte sõbralikku tarkvara. Sõbraliku tarkvara poole pealt tooksin välja Google Chrome. Nii palju, kui mina mäletan, siis üldvaates pole UI kunagi olnud peavaluks, et nii väga peaks otsima, kust midagi leida või et peale uuendust oleks mingi funktsioon kuhugi mujale ära peidetud. Seal ei ole praktiliselt midagi üleliigset – avad lehe ja sind tervitab üks kast ning ongi sisuliselt kõik. Ei ole mingeid segavaid menüüsid, ega pop upe, mis su tähelepanu ülearu sööksid. Kui kirjutad otsingu lahtrisse ja proovid oma õnne, peale otsi vajutamist, ava...

Nagu inimesi, siis ka IT juhte on igasuguseid aga laias laastus jagunevad nad kahte leeri. Ühed, kes teavad koodi paremini, kui omaenda elukaaslast ja teised, kes võib-olla ei oska ise rida koodigi kirjutada, kuid suudavad terve meeskonna nõnda aerutama panna, et asjad liiguvad nagu masinavärk. Ideaalis võiks juht olla mõlemat aga reaalsuses kipub igaüks emba kumba poole kalduma. Kui võtta näiteks Linus Torvalds , siis tema on üsna ehe näide tehnilisest juhist, kes ei ole troonile sattunud mitte ilusa jutu või PowerPointide pärast, vaid oma ala tegude viljadaena. Linuxi kernel ei ole põlve otsa projekt, mida "teeme koos ja vaatame mis saab" mentaliteediga ehitada. Seal peab keegi väga konkreetselt teadma, mis toimub. Torvalds on tuntud ka selle poolest, et ta ei keeruta, kui midagi on halb, siis ta ütlebki otse välja. Mõne jaoks on see täiesti okei ja isegi motiveeriv, teise jaoks järjekordne põhjus tiimist jalga lasta. Ehk tema stiil töötab aga ainult teatud tüüpi inimesteg...

Tänapäeva tarkvaramaailmas ei piisa enam ainult heast ideest või lihtsalt toimivast programmist. Sama oluline on ka see, mis suunas seda tarkvara arendatakse ning kuidas sellega raha teenitakse, sest ilma ühe või teiseta väga pikalt konkurentsis vastu ei pea. Selle illustreerimiseks on mul tagataskust võtta näiteks  Spotify , mis on paljudele inimestele osaks igapäevaelust ning mille pealt on üsna lihtne aru saada, kuidas arendus- ja ärimudel koos toimivad. Kui alustada arendusmudelist, siis Spotify kasutab agiilset arendust, mis tänapäeval minu kännu otsast vaadatuna paistab pigem standardiks kujunenud ning tähendab sisuliselt seda, et tarkvara ei ehitata valmis ühe suure ja lõpliku projektina, vaid seda arendatakse pidevalt väikeste sammude kaupa, ning muudatusi tehakse jooksvalt vastavalt vajadusele. Reaalsuses tähendab see seda, et kui kasutajad tahavad midagi uut või mingi funktsioon ei tööta nii nagu peaks, ei pea ootama mingit suurt "update"-i, vaid asi tehakse suhteli...

 Surm autoriõigustele Kas tänaseks päevaks on tekkinud interneti maailmas nö tasuta lõunad, mille tarbimise eest ei pea kukrut kergendama? Põhimõtteliselt saab väita, et on aga mitte veel päris sellises mahus nagu Moglen ennustas. Mida täpsemalt toob tulevik ei tea meist keegi, kuid saame juba praegu võrrelda, mida tulevikuks ennustati. Kui vaadata tänast olukorda, siis tasuta sisu ja teenuseid on internetis tegelikult tohutult. Open source tarkvara, tasuta platvormid jpt tasuta "asjad" on saanud meie igapäeva osaks ilma otsese rahalise tasuta. Selles mõttes Moglen eksinud ei ole – inimesed ongi valmis panustama ühiskonda oma isiklikku aega ja teadmisi ilma otsese rahalise kasuta. Väga suur osa internetist toimibki tänu sellele, et keegi kuskil teeb midagi lihtsalt huvist või soovist midagi paremaks muuta. Kasu lõikavad sellest minu silmis põhimõtteliselt kõik. Olgu selleks kasvõi tavaline põhikooli õpilane, kellel tuli mingi geniaalne idee luua mingi tarkvara, kuid puuduvad ...