E-ITSPEA blogi RometTT

Kas inimene on algusest peale oma olemuselt hea või halb? Oma seisukohalt ei kumbagi, vaid hoopis puhas valge süütu paberleht. Ehk kõik, mis piimaga kaasa ei tule on kujundatav. Selliste prillidega vaatan ka esmapilgul tehnoloogiat, kui mul puudub igasugune taustainfo. Kuid miks ma nõnda arvan? Julgen väita, et enamus inimestel, kes õhtul süüa teevad ja hakivad endale salatit ei taba ennast üldjuhul mõttemullist, et nad käsitlevad atnud hetkel surmavat külmrelva, millega on ka võimalik kellegile väga haiget teha. Mida sa selle noaga teed on lõpuks sinu enda vaba voli ning ilma põhjatu kukruta oled vastutajaks just sina. Sama reegel kehtib ka üldistades tehnoloogiate kohta.  Kui võtta näitena tehnoloogiana tarkvara, siis ilmselt minu lemmikuid näiteid oleks LOIC (Low Orbit Ion Cannon) . Algselt õilsa eesmärgi nimel loodud võrgu koormuse testimiseks mõeldud tööriist, mis ilma igasuguste varasemate "IT" teadmisteta on võimalik kellegil pöörata mõtteivast hoopis ddos rünnakuks n...

 Kui minult oleks küsitud ca 10 aastat tagasi IT-turvariskidest, siis ilmselt oleksin ma ette kujutanud kedagi mingi kapuutsiga häkkerit pimedas toas, musta ekraani ees Matrixi koodi toksimas ning arvanud riskid tulevad kehvadest süsteemidest. Tänaseks mõistan, et üks suurimaid turvariske tänapäeval on tavaline inimene "mina" ise. Olgu selleks siis nõrk parool, kahtlase lingi avamine või lihtsalt oskamatus aru saada esimesest hetkest, et asi pole just kõige õigem. Just selle tõttu otsustasin võtta teemaks sotsiaalse manipuleerimise ehk social engineeringu, mis on minu arvates üks ohtlikumaid ja samas kõige alahinnatumaid turvariske üldse. Kuna mul on olnud endal mitukümmend juhust vähemalt, kus olen kas kohe või hiljem läbi lõiganud, et mind üritatakse võrgus manipuleerida, siis mulle endale on välja joonistunud just see meetod nö kõige ohtlikumaks turvanõrkuseks. Tihtipeale ei murtagi süsteemi sisse läbi tehnoloogia nõrkuste, vaid läbi inimese enda kaudu. Kui inimene lobiseb...

Tänapäeva maailmas on tehnoloogia muutunud nii tavaliseks osaks elust, et me isegi ei mõtle sellele, kui palju asju eeldab täiesti “tavaline” arvuti kasutamine inimeselt füüsiliselt või vaimselt. Üldsuse jaoks on see hiire liigutamine, klaviatuuri toksimine või telefoni libistamine ehk midagi nii iseenesestmõistetavat, et ei tulegi selle peale, kui teistsugune kogemus võib olla see süsteem inimese jaoks, kellel puudub nt nägemine, käte motoorika või kasvõi võimekus väikeseid nuppe vajutada. Kui nüüd kujutada ennast Eestis selle valdkonna otsustaja rolli, siis minu arvates ei tohiks selliseid IT-tugilahendusi võtta lihtsalt kui “järjekordset tehnikavidinat” riiulis, nagu klaviatuur või monitor. Pigem tuleks neid käsitleda samamoodi nagu nt kuuldeaparaate või ratastoole, sest paljude inimeste jaoks ei ole need mingid lihtsalt kugavused vaid reaalsuses ainus viis üldse tänapäeva digimaailmast osa saada. Tänapäeval toimub praktiliselt kogu elu internetis - töö, õppimine, suhtlus, riigiteen...