Nädal 13: Teistmoodi IT

Tänapäeva maailmas on tehnoloogia muutunud nii tavaliseks osaks elust, et me isegi ei mõtle sellele, kui palju asju eeldab täiesti “tavaline” arvuti kasutamine inimeselt füüsiliselt või vaimselt. Üldsuse jaoks on see hiire liigutamine, klaviatuuri toksimine või telefoni libistamine ehk midagi nii iseenesestmõistetavat, et ei tulegi selle peale, kui teistsugune kogemus võib olla see süsteem inimese jaoks, kellel puudub nt nägemine, käte motoorika või kasvõi võimekus väikeseid nuppe vajutada.

Kui nüüd kujutada ennast Eestis selle valdkonna otsustaja rolli, siis minu arvates ei tohiks selliseid IT-tugilahendusi võtta lihtsalt kui “järjekordset tehnikavidinat” riiulis, nagu klaviatuur või monitor. Pigem tuleks neid käsitleda samamoodi nagu nt kuuldeaparaate või ratastoole, sest paljude inimeste jaoks ei ole need mingid lihtsalt kugavused vaid reaalsuses ainus viis üldse tänapäeva digimaailmast osa saada. Tänapäeval toimub praktiliselt kogu elu internetis - töö, õppimine, suhtlus, riigiteenused, isegi poes käimine on isegi minul muutunud digitaalseks. Kui inimene ei saa tehnoloogia tõttu nendele ligi, siis ta jääb lihtsalt ühiskonnast järjest rohkem kõrvale kuna toimub kolimine netimaailma.

Minu arvates võiks olla mingisugused nö tugiprogrammid, mis toetaks nt iga aastaselt erinavete puudega inimestel eri IT tarvikute soetamise korvamisega. Arvan et see on paljudelegi selge, et mingist haigust / puuet põdevalt inimesel on tänapäeva Eestis juba niigi raske toime tulla rahaliselt. Ravimite ja lihtsalt elamise alla kulub üldpildis juba lõviosa sissetulekust ning kui aus olla, siis vahel jääb mulje, et ligipääsetavusest räägitakse rohkem siis, kui mõni Euroopa Liidu direktiiv kuklasse hingama hakkab, mitte sellepärast, et päriselt tahetakse süsteemi paremaks teha.

Rahastuse poole pealt oleks minu arvates üsna absurdne jätta kogu see koorem inimese enda kanda, sest paljud tugilahendused on päriselt väga kallid. Kui tavaline inimene vingub juba selle üle, et uus videokaart maksab liiga palju, siis näiteks korralikud ekraanilugejad, punktkirjamonitorid või spetsiaalsed sisendseadmed võivad maksta tuhandeid eurosid. Sellises olukorras ei saa väga rääkida mingist “võrdsest võimalusest”, kui üks inimene peab lihtsalt ühiskonnas "normaalselt" hakkama saamiseks maksma rohkem kui mõni teine kasutatud auto eest.

Samas ei tähenda see minu arvates seda, et riik peaks lihtsalt raha peale viskama ja asi ants. Palju olulisem oleks see, et võimalikult paljud tavalised süsteemid oleks juba algusest peale kasutajasõbralikumad. Kõige parem tugilahendus on lõpuks see, mida polegi eraldi vaja, sest tava süsteem töötab kõigile. 

Kui nüüd vaadata tulevikku, siis tundub mulle, et AI areng võib seda maailma üsna palju muuta. Automaatne teksti lugemine (mis juba nii mõndagi aega eksisteerib), hääljuhtimine ja igasugused abisüsteemid muutuvad üha paremaks ning mingist hetkest võivad täna väga kallid erilahendused muutuda tavaliseks igapäevaseks funktsiooniks. Samas tekib jälle küsimus, kas kõik need lahendused jäävad kõigile kättesaadavaks või muutuvad järjekordseks “premium feature -iks”, mille eest tuleb kuutasu maksta. Muidugi oleks tore, kui nõnda ei läheks aga samas isiklikut ma väga ei eelda, et neid arendama hakataks, kuna see nõuab lisaraha. Samas midagi annaks kindlasti nt EU nõuetega kehtestada erivajadustega inimestele.

Kokkuvõttes arvan, et IT-tugilahendusi ei tohiks võtta lihtsalt kui järjekordset tehnikavidinat, vaid pigem kui vajalikku silda inimese ja tänapäeva ühiskonna vahel. Kui kogu maailm liigub järjest rohkem digitaalseks ja puudega inimesi kaasavamaks (mida olen eriti täheldanud Saksmaal), siis ei tohiks ligipääs sellele sõltuda ainult sellest, kui palju kellelgi raha või füüsilisi võimalusi on. Muidu jõuame varsti olukorda, kus osa inimesi elab digiajastus ja teine osa vaatab seda lihtsalt kõrvalt.